See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2022) |
Artiklis puuduvad viited. (Juuni 2022) |
Serbia revolutsioon | |||
---|---|---|---|
Mišari lahing (1806), Afanasij Šeloumovi maal | |||
Toimumisaeg |
Serbia esimene ülestõus: 14. veebruar 1804 – 7. oktoober 1813 Hadži Prodani vastuhakk: 27. september – 30. detsember 1814 Serbia teine ülestõus: 23. aprill 1815 – 26. juuli 1817 | ||
Toimumiskoht | Balkan (Kesk-Serbia ja osaliselt Bosnia) | ||
Tulemus |
Serbia esimene ülestõus
Hadži Prodani vastuhakk
Serbia teine ülestõus
| ||
Territoriaalsed muudatused | Osmanite riik kaotas otsese kontrolli Smederevo sandžaki üle | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
Serbia revolutsioon (serbia: Српска револуција / Srpska revolucija) oli rahvuslik ülestõus ja põhiseaduslik muutus Serbias, mis toimus aastatel 1804–1835, mille käigus see territoorium arenes Osmanite provintsist mässuliste territooriumiks, põhiseaduslikuks monarhiaks ja kaasaegseks Serbiaks. Perioodi esimest osa aastatel 1804–1817 iseloomustas vägivaldne võitlus iseseisvuse eest Osmanite riigist kahe relvastatud ülestõusuga, mis lõppesid relvarahuga. Hilisem periood (1817–1835) oli tunnistajaks järjest autonoomsemaks muutuva Serbia poliitilise võimu rahumeelsele kindlustumisele, mis kulmineerus Serbia vürstide päriliku valitsemisõiguse tunnustamisega 1830. ja 1833. aastal ning noore monarhia territoriaalse laienemisega. Esimese kirjutatud põhiseaduse vastuvõtmine 1835. aastal kaotas feodalismi ja pärisorjuse ning muutis riigi süserääniks. Mõiste Serbia revolutsioon võttis kasutusele Saksa akadeemiline historiograaf Leopold von Ranke oma raamatus Die Serbische Revolution, mis ilmus 1829. aastal. Need sündmused tähistasid kaasaegse Serbia rajamist.
Periood jaguneb veel järgmiselt:
Karađorđe Proklamatsioon (1809) pealinnas Belgradis esindas tõenäoliselt esimese etapi kõrgpunkti. See kutsus üles rahvuslikule ühtsusele, tuginedes Serbia ajaloole, et nõuda usuvabadust ja ametlikku kirjalikku õigusnormi, mida kumbagi Osmanite riik tagada ei suutnud. Samuti kutsuti serblasi üles lõpetama Kõrgele Väravale maksude maksmine, mida usulise kuuluvuse tõttu ebaõiglaseks peeti. Peale mittemoslemite pearahast (jizya) loobumise kaotasid revolutsionäärid 1806. aastal (vaid 15 aastat peale Prantsuse revolutsiooni) talupoegade ja pärisorjade emantsipatsiooniga ka kõik feodaalkohustused, mis tähendas seega olulist sotsiaalset eemaldumist minevikust. Miloš Obrenovići valitsus tugevdas ülestõusude saavutusi, mille tulemusel kuulutati välja esimene põhiseadus Balkanil ja loodi esimene siiani eksisteeriv Serbia kõrgkool, Belgradi suurakadeemia (1808). 1830. aastal ja taas 1833. aastal tunnistati Serbiat autonoomse vürstiriigina, kus pärilikud vürstid maksid Kõrgele Väravale iga-aastast andamit. Lõpuks saabus de facto iseseisvus 1867. aastal Osmanite garnisonide lahkumisega vürstkonnast; de jure iseseisvust tunnustati ametlikult Berliini kongressil 1878. aastal.
© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search